Sikhism

Sikhism on välja kasvanud hinduismist ja islamist, kuid sikhism ei ole segu neist usunditest, vaid täiesti iseseisev religioon, kuigi islami mõjusid on rohkem. Sikh tähendab järgijat ning need järgijad usuvad, et neile on antud täiesti uus ilmutus. Sikh usub vastavalt sikhide pühakirjale ühte jumalat ja kümmet gurut. Sikhism on suuruselt viies maailmareligioon, sikhe on maailmas 23 miljonit, umbes 19 miljonit Indias, enamus Punjabis. Palju sikhe on ka USAs, Kanadas, Ühendkuningriikides. Sikhismile pani aluse Guru Nanak (1469-1538), kes vastandudes kastisüsteemiga püüdis ühendada hindusid ja moslemeid. Sikhid usuvad Nanakile järgnenud kümnesse gurusse. Viienda Guruga lõpetati sikhide pühakiri (1604 aastal), pühakiri on punjabi, urdu ja veel mingis keeles. Sikhism on monoteistlik religioon, sikhid usuvad sellesse, et vaid vaimsed olendid suudavad näha kaugemale illusioonist, nad usuvad hingede rändamisse, karmasse ja reinkarnatsiooni. India konstitutsioon kaitseb sikhe, kuulutab sikhid India ühiskonna osaks ning on eraldanud neile teatud valitsusametid ja parlamendikohad. Sekulaarne India on seega kaitsnud sikhide õigusi, kuid sikhid on siiski kartnud, et nad kaotavad oma identiteedi hindustuvas ühiskonnas. Radikaalsete sikhide juht Jernail Singh Bhindranwale korraldas terroriakte ning kutsus üles looma sikhide riiki, Khalistani, et sikhide kogukond võiks ellu jääda. Bhindranwale kutsus noori sikhe üles vastupanule suures sõjas hea ja kurja vahel. Sikhide separatistlik liikumine hoogustus eriti 1970-1980ndatel. Separatistid Bhindranwale juhtimisel varjusid 1984. aastal sikhide pühapaigas Amritsari Päikesetemplis. Sisuliselt oli neil seal piirkonnas juba alternatiivne valitsus, sest Indira Gandhi võim ei ulatunud enam Punjabini. Läbirääkimised luhtusid ja India väed vallutasid templi, vallutuse käigus tapeti 83 sõdurit ja 493 sikhi (sh ka Bhindranwale ja ka sajad rahumeelsed palverändurid). Amritsari Päikesetemplis toimunud massimõrva eest maksid Indira Gandhile kätte tema sikhidest ihukaitsjad, millele omakorda järgnes sikhide tagakiusamine (tuhandeid sikhe hukkus), ka peale 11. septembrit on neid näiteks USAs taga kiusatud, sest sikhid kannavad habet ja turbaneid ja nii jätsid nad radikaalsete moslemite mulje. 1987. aastal toimus uus sikhide ülestõus, vahemikus 1984-1991 tapeti umbes 35 000 inimest, sest neid kahtlustati seostes Pakistaniga. 1993. aastal suurem konflikt sikhidega lõppes, sest rahvas väsis ära.

Sõna “sikh�? tähendab õpilast. Sikh on see, kes usub ainujumalasse ja Kümne Guru õpetustesse. Õpetused sisalduvad nende pühakirjas “Guru Grant Sahib�?. Lisaks tuleb vastu võtta ka ristimine – amrit.

Sikhi religiooni rajas Guru Nanak (sündis 1469 Lahore lähistel Pakistanis). Ta eitas juba lapsepõlvest neid lõputuid rituaale, ebausku ja dogmasid, mis teda ümbritsesid.

Kümnes ja viimane Guru, Guru Gobind Singh (1666–1708) viis 1699. aastal sisse ristimistseremoonia, andes sellega sikhidele nende identiteedi. Enne oma siitilmast lahkumist sätestas ta ka, et “Guru Grant Sahib�? jääb sikhidele lõplikuks vaimseks autoriteediks. Pühakirja koostas Viies Guru, Guru Arjan Dev 1604. aastal. Sikhide pühakiri on ühtlasi maailmas ainus, mille on kirja pannud konkreetse usundi rajajad oma eluajal. Guru Arjani ajal ehitati ka sikhide kuulus Gurdwara (‘tempel’) Amritsaris – Kuldne Tempel. See on sikhide suurim usu- ja vaimne keskus.

18. sajandil rünnati sikhide riiki üsna mitme võimu poolt ja inglased alistasid selle lõplikult aastal 1849. Praegu moodustavad nad India rahvastikust umbes 1,8 protsenti.

Sikhide religioon tunnistab ainujumalat, Absoluuti, Kõikjalolevat, Igavest Loojat, Põhjuste Põhjust, kelles ei ole vaenu ega vihkamist, vaid kes on immanentne nii oma loomistöös kui väljaspool seda. Ta on armastuse Jumal, kes ei loonud inimest mitte selleks, et teda karistada, vaid et ta suudaks jõuda oma tegeliku kosmilise eesmärgini. Põhipostulaat räägib, et elu ei ole oma algupäralt patune, vaid on emaneerunud puhtast Allikast. Nad ei tunnista kastisüsteemi ega kummarda iidoleid, ei tunnista rituaale ega ebausku. Jumalad ja jumalannad ei ole eraldiolevad identiteedid. Usk on suunatud praktilisele elule, rõhutatakse inimkonna teenimise vajadust, sallivust ja vennalikku armastust kõige olemasoleva vastu. Sikhide Gurud ei pooldanud maailmast eraldumist selleks, et saavutada lunastus. Selleni võib jõuda igaüks, kes elab ausat ja normaalset elu. Rõhutatakse optimislikku ellusuhtumist.

Sikhid rõhutavad oma kuuluvust viie erilise sümboliga. Neid tuntakse kui viit K-d: Kesha (pikad ja lõikamata juuksed), Kangha (kamm), Kara (metallkäevõru), Kachha (teatava lõikega püksid) ja Kirpan (mõõk/pistoda). Need kõik aitavad kaasa ühtsuse ja eesmärkide saavutamisele. Need, kes piiravad juukseid ja habet, on reegleid rikkunud ja neid nimetatakse “apostaatideks�?. Ristimine on kõikidele sikhidele kohustuslik. Ristimisele võib tulla igas vanuses inimene, kes tunnistab usutõdesid ja Gurude ettekirjutusi. Rahvus, sotsiaalne staatus nahavärv jne. pole siinjuures oluline.

Sikhidele on keelatud kõik joovastavad ained, nagu alkohol, tubakas jne., juuste lõikamine, muslimite riitustele vastavalt ettevalmistatud liha söömine. Abielurikkumist loetakse patuks. Sihk peab teise mehe naisesse suhtuma nagu oma õesse või emasse ning teise mehe tütresse nagu enda omasse. Sama kehtib ka sikhi naiste kohta. Naistesse suhtutakse kui võrdsetesse kogukonnaliikmetesse. Nad saavad võrdsetel alustel osaleda kõikides tseremooniates. Nad ei pea kandma loori. Kaasavara ja lahutus ei ole lubatud. Keha paljastavate riiete kandmist ja lihahimu ärgitavaid mõtteid peetakse häbistavateks.

Olulisemad tseremooniad on sikhidel seotud sünniga, lapsele nimepanekuga, ristimise, abiellumise ja surmaga. Olulisim on ristimine. Kõigi nendega ei kaasne mingeid erilisi rituaale. Ainus oluline aspekt on hümnide tsiteerimine “Guru Grant Sahibist�?. Surnud kremeeritakse ning tuhk heidetakse lähimasse jõkke või kanalisse. Surnutele monumentide püstitamine on keelatud. Abielusidemed on sikhide juures pühad. See sõlmitakse templis, käies neli ringi ümber “Guru Grant Sahibi�?. Tseremoonia viib läbi sikhi vaimulik. Tsölibaati ei usuta. Abielulisust ja pereelu peetakse austusväärseks, loomulikuks ja ideaalseks.

Sikhid tõusevad enne koitu. Pärast pesemist mediteerivad Jumala nimele. Neil on ka igapäevased kindlad palved. Igas sikhide templis asub aukohal pühakiri. Templit võivad külastada kõik inimesed. Enne sisenemist tuleb katta pea ja võtta jalast jalatsid. Sisenedes liginetakse Pühakirjale ja austatakse seda, seejärel võetakse sisse oma koht. Tempel on istmeteta, seal kas istutakse maas vaipadel või seistakse püsti. Iga sikhist mees või naine võib palvust või teenistust juhtida. Teenistus algab hümnide laulmisega. Palvetatakse inimkonna õitsengu eest. Kõik palved loetakse pühakirjast. Tegelikult loetakse pühjakirja päev läbi, rahvas liigub templis pidevalt. Pühakiri tuuakse tseremoniaalselt hommikul välja spetsiaalsest kapist ja viiakse õhtul pidulikult sinna taas hoiule. Keset templisaali on eriline pjedestaal, kus siis ettelugeja istub.

Sikhi templeid iseloomustab ka ühisköök. Seal antakse vahet tegemata ja tasuta süüa kõigile palvetajatele, palverändulritele ja külalistele. See on võrdsuse ja vennalikkuse sümbol. Toitu valmistavad vabatahtlikud. Delhi suurimas sikhi templis söödetakse päevas öeldavasti 10 – 20 tuhat inimest.

Sikhe eristab tavalistest indialastest eriline turban, mida kannavad kõik täiskasvanud mehed. Selle all on tavaliselt musta värvi nn. juukseid hoidev alumine turban (?) – tihedalt ümber pea, laubapoolses osas tutti keeratud – seal on nende lõikamata juuksed. Noored ja poisikesed kannavad ainult sellist juuksehoidjat. Indias elavad sikhid tavaliselt piirkonniti, on osariike, kus neid on tänavapildis palju, on osariike, kus neid ei kohta peaaegu üldse. Olemuselt ja käitumiselt on nad väärikad. Suhtuvad sõbralikult.

Eesti keeles on ilmunud vähemalt kaks suureformaadilist raamatut pealkirja all "Maailma usundid". Ka seal on üsna piisavalt infot sikhide kohta.

Sikhid - India usukogukonna liikmed. Peavad pühaks 10 gurut ja "Adigranthi". Esimesena kuulutas õpetust ja asutas sikhide kogukonna Nanak (sünd 1469 Talwandis, praeg. Pakistan), ütles et kõik inimesed on jumala silmis vennad. Usuõpetuse lähtealus - bhakti (vabanemine läbi armastuse ja andumuse mingi jumaluse vastu). Rõhutas ainujumalat, loobus enamustest hindu pärimuslikest tavadest (sh. kastisüsteemist). Usutakse taassündi (reinkarnatsioon). Jumalateenistus toimub templites (gurdvara), usukeskuseks on Armitsari Kuldtempel (Indias, Punjabis). Iga nädal koguneb kogukond templisse ühisele einele. Kaasinimeste igakülgne aitamine (sewa) on kogukonna liikmete austav kohustus, oma tõelise usu väljendus. Õpetused kirjas pühas raamatus - Guru Granth Sahib'is.

17-18 saj. muutusid sõjaväeliseks kogukonnaks (Khalsa). Sikhi äärmuslased toetavad iseseisva riigi rajamist Halistani. Praegu järgijaid üle 20 miljoni. Kahe teraga mõõk (khanda) sümboliseerib jumala hoolt tõe ja õigluse eest.

Esimese guru (Nanak'i) esimene mantra

• On olemas ainult üks jumal
• Tõde on tema nimi
• Tema on looja
• Temas ei ole kartust
• Temas ei ole vihkamist
• Ta on ajatu ja tal ei ole kuju
• Ta on surematu, ta on valgustatu
• Teda saab tundma õppida tänu guru armulikkusele

Nananki poolt antud käsud

1. On olemas ainult üks jumal. Teeni ja palu seda ühtainsat jumalat ning ei kedagi teist.
2. Austa jumalat, tee hoolega tööd ning ole abivalmis.
3. Jumal tunneb rõõmu ausast tööst ja õiglasest eluviisist.
4. Jumala ees ei ole rikast ega vaest, musta ega valget inimest. Üksnes sinu teod näitavad, kas sa oled hea või halb.
5. Naine ja mees on jumala ees võrdsed.
6. Armasta kõiki ja palveta kõigi heaolu eest.
7. Ole inimeste, loomade ja lindude vastu hea.

Religiooni nimi 'Se-ikh' tähendab alustaja, ka otsimist.

Asutaja Guru Nanak Shri Entwickler Ji, (1469-1538) Ta sündis Punjabbi ? riigis tänapäeva pakistani alal.

---

järgnev ilukirjandus teave töödelda

Amritsari kuldtempel, sikhi universumi keskpunkt

Uhked värvilistes turbanites mehed, mõõgad vööl, sikhid -India üks omanäolisemaid inimrühmi. Sikhide kuulsus ja mõju maailmale on kaugelt suurem olnud, kui nende arv, 20 miljonit, eeldada lubaks. Ja Amritsar on sikhide kõige püham paik maakeral - nagu Vatikan katoliiklastele, Jeruusalemm juutidele või Meka musulmanidele.

Mussooniootel Amritsar on järjekordne kuum ja tolmune India linn täis masendavas kontsentratsioonis vaesust ja viletsust. Ja kõige selle keskel on kuulus kuldtempel otsekui saareke keset hävingupöörises maailma. Pole parata, just säärasena kangastub Indiat külastades üks võimalikest tulevikuvisioonidest: üha raskem on toime tulla jäätmete ja saastaga, korras suudetakse hoida veel vaid üksikud "saarekesed" ning prügimägi on saanud valdavaks elukeskkonnaks…

Kord värvatest läbi, jalatsid hoiule antud ning pea traditsioone austades rätiga kaetud, olemegi hiiglaslikus valgest marmorist templikompleksis. Nelinurkse põhiplaaniga puhtaveeline tiik - nektaritiik, Amrit Sar - kus prisked vääriskalad laisalt ringi ujuvad. Tiigi keskel on kullaga kaetud tempel, Hari Mandir ehk Amritsari kuldtempel, 20 miljoni sikhi kõige püham koht maakeral. Templikompleksi kohal heljuv kummaliselt hingekriipiv laul vaibub vaid mõneks öötunniks, samuti pühade tekstide vahetpidamatu lugemine Hari Mandiris ning palverändurite vool, usklike muljetavaldavalt harras äraolek… Kord päevas toimuvatel ühissöömaaegadel jagatakse kõigile soovijatele - isegi kuni kümnetele tuhandetele - tasuta lihtsat toitu. Tasuta saab ka peavarju. Siin on meeldiv ja rahulik viibida mitte ainult habemikul või turbanil. See on koht, kus on teretulnud kõik inimesed sõltumata soost, rassist või usutunnistusest. Peaaegu mitte miski ei reeda siin asetleidnud aastatetaguseid dramaatilisi sündmusi ning Punjabi turbulentset minevikku.

Heade kavatsustega algus

Sikhismi sünnimaa Punjab (Pandzhaab) on Induse keskjooksu ja tema viie suure lisajõe maa (pandzhaab tähendabki pärsia keeles “viite jõge�?), ajalooline piirimaa, kus hinduismi ja islami vahelised kokkupuuted ning konkurents kõige teravamad on olnud. Võttes üheltpoolt eeskuju hindu bhakti traditsioonist ja teiseltpoolt sufismist, müstitsistlikust islami-sektist, püüab sikhism niisiis sünteesida ja lepitada neid kahte vägevat ususüsteemi.

Sikhismi kui suhteliselt noore religiooni algus on dateeritav Guru Nanaki (1469-1539) tegevusega. Gurude ehk autoriteetsete õpetajate järgimise traditsioon on Indiale ammusest ajast omane olnud, kusjuures iga guru võib mõnevõrra erinevat nägemust jutlustada. Nanak, sünni poolest hindu, hakkas õpetama, et “pole olemas hindut, pole olemas muhameedlast, on vaid üks jumal kõigile�?. Üldse oli kümme gurut, kellest iga järgnev oli isiklikult välja valitud eelmise poolt, “guru hing on nagu leek, mida ühelt lambilt teisele edasi antakse�?.

Sikhid on üldjoontes üle võtnud hindude kosmogoonilise süsteemi, sealhulgas usu hinge ümbersündimisse, kuid eitatakse hinduismile omast ranget kastikorda ning paljude jumalate (ebajumalate) kummardamist. Monoteism (ühe jumala usk) ning keeld jumalat kunstiteostes kujutada lähendab sikhismi islamiga. Põhiline austusobjekt ja ainus jumaliku tõe allikas on raamat, Adi Granth ehk Granth Sahib, “elav guru�?. See sisaldab esimeselt viielt gurult pärinevaid ja Guru Arjuni poolt 1604. aastal kokku kogutud palveid, religioosseid hümne ja poeetilisi tekste – kõik gurud olid ühtlasi ka tunnustatud poeedid. Amritsari asutas aastal 1577 sikhide neljas guru Ram Das. Seega on Amritsar India mõistes noor linn. Ram Dasi järeltulija, Guru Arjun, püstitas templi keset püha nektaritiiki (amrit tähendabki nektarit ja sar tiiki) ja Ranjit Singh kuldas ta kuplid. Arhitektuuriajaloolased leiavad siin nii hindu kui islami mõjusid ja kuidas teisiti see saakski olla. Räägitakse, et sümboliseerimaks sikhide muret meie Maa saatuse pärast, kujutab see endast ümberpööratud ja Maa keskpunkti suunas avanevat lootosõit. Kui olete näinud ühte sikhide templit, siis tunnete eksimatult ära ka kõik ülejäänud – variatsioonid ei ole suured. Muidugi peavad sikhid ise oma religiooni maailma parimaks ja täiuslikumaks, teised jälle märgivad, et sikhid on vähe midagi põhimõtteliselt uut loonud.

Sümbolid ühtekuuluvust loomas

Kui alguses oli Guru Nanaki järgijate näol tegemist väikesearvulise veidrike rühmaga, kes mingit erilist ohtu valitsevale korrale ei kujutanud, siis sedamööda kuidas sikhide populaarsus kasvas, süvenesid ka vastuolud muhameedlike mogulivõimudega. Vähemalt kaks gurut surid vägivaldset surma. Kümnes ja viimane guru Gobind Singh (1666-1708) kuulutas gurude järgnevuse enesega lõppenuks ning moodustas khalsa-nimelise vennaskonna, kes relv käes, oma õiguste eest võitlema peab. Gobind Singh pani kirja ranged pühitsemis- ja käitumisjuhised, mida austatatakse suuremas osas tänapäevani. Sikhid ei suitseta ega tarvita narkootilisi aineid, (tõsi, mõnedki on maiad alkoholi järele). Sikid ei usu ka astroloogiat ega muid hämaraid asju, peavad tegema ausat tööd ja mitte sallima rassilist, usulist või soolist diskrimineerimist. Nad peavad võitlema õigluse eest ja külastama oma pühakodasid, gurdwarasid. Eriti pühad on Kuldtempel ning viis “igavest trooni�? (Akal Takhat), millest üks, sikhi parlament, asub samuti Kuldtempli kompleksis kohe Hari Mandiri vastas.

Khalsa ordu liikmete, seega kõigi õigete sikhide sümboliteks said viis k-tähega algavat tunnust: kõigepealt keða, ehk juuksed, mida sikhid kunagi ei lõika, vaid turbani alla krunni koguvad. Sikhide sulest on ilmunud raamatuid, kus tõestatakse, kuidas juuksed on inimese elujõu korvamatuks allikaks, mistõttu neid lõigata ei tohi. Vähem silmatorkavad tunnused on metallist käevõru, mõõk, kamm ja erilised vormipüksid. Kõik need tunnused, kasvõi miniatuursel või sümboolsel kujul, on igal õigel sikhil alati olemas. Sikhi mehed lisavad oma nimele liite Singh (“lõvi�?) ja naised Kaur (“emalõvi�?). Seega kõik Singhid on tõenäoliselt sikhid, kuigi Rajasthani 16.-18. sajandi ajalos võib kohata ka samanimelisi maharad?asid, kes ei olnud sikhid – tuntuim on arvatavasti Jaipuri rajaja ning kuulus astronoom Jai Singh. Segamini ei tohiks ajada ka sikhe ja Sikkimit, viimane on India kirdeosas Himaalaja mäestikus asuv valdavalt budistlik piirkond.

Kuigi nii sikhid kui mittesikhidest pandzhaabid kõnelevad sama pandzhaabi keelt, kasutavad sikhid oma tähestikku, gurmukhit, pandzhaabid Pakistanis kirjutavad araabia tähestikus. Ilmneb, et Aasias ei ole meile harjumuspärased inimeste ühtekuuluvustunnused nagu keel ja rahvus mitte alati kõige tähtsamad. Sõltuvalt kohast ja asjaoludest võivad esiplaanile kerkida hoopis religioon, sekt, kast või hoopis veresugulusel põhinev klann. On kummaline, et samal ajal kui sikhid on maailma üks selgemini eristuvaid ja kokkuhoidvamaid inimrühmi üldse, ei moodusta nad rangelt võttes isegi mitte rahvust!

Sikhid militariseeruvad

Niisiis oli sünteesi otsivast rahumeelsest liikumisest 18. sajandiks olude sunnil saanud oma erilisust rõhutav ja kasvavalt militaristlik organisatsioon. Kogu järgnev sikhide ajalugu ongi peaasjalikult märtritegude ja sõdade ajalugu. Amritsari kuldtempli sikhi muuseumis on näha vaid kahesuguseid pilte - kuulsate sikhide portreesid, ning maale martüüriumidest: kellel lüüakse pead maha, kes põleb elusalt, kes võitleb viimse veretilgani ülekaaluka vaenlase vastu.

Tänu spartalikule distsipliinile ja tugevale ühtekuulusvustundele suutsid sikhid luua tugeva sõjaväe, mis oli paremaid Aasias. Vastuhakk afgaanidele ning mogulivägedele oli üha söakam ning siin-seal Punjabis ja Delhi ümbruses tekkis sikhide vürstiriigikesi. Üks mees, Ranjit Singh (1780-1839), sõlmides osavalt liitlaslepinguid vürstide-väepealikega ning vallutades juurde uusi alasid, leidis end peagi tõelise impeeriumi eesotsast. Riigi pealinnaks sai 1799. aastal Punjabi suurim linn Lahore, kuigi Amritsari eriline pühadus säilis. Läänes löödi afgaanid Khyberi kuru taha, põhjas vallutati Tðitraali, Hunza, Baltistani ja Ladakhi mägipiirkonnad ning idas oldi sunnitud brittidega rahu tegema ligikaudu Sutlej jõe joonel. Peale Ranjit Singhi surma hakkas sikhi riik sisekonfliktides ning kokkupõrgetes briti sõjaväega (sikhi sõjad 1845-1849) lagunema. Ja kuigi impeeriumi iga oli üürike, vaevu pool sajandit, elab omariiklus sikhide mälus tänase päevani.

Sikhi armee inkorporeeriti briti eliitvägede koosseisu ning piirisõdu läänes ja põhjas peeti juba koos. Et sikhid vihkasid mogulivõimu veel rohkem kui britte, siis koos suruti maha ka esimene tõsisem inglastevastane ülestõus (Great Mutiny), mis 1857 aastal üle terve Põhja India lõõmama lõi. Hilisemate sündmuste valguses tundub, et sellest jäi omakorda ka hindudel sikhidevastane okas hinge.

Unistus oma riigist

Kui 1947. aastal äsja iseseisvunud Briti Indiat Indiaks ja Pakistaniks jagati, lootsid ka sikhid sinna vahele oma riiki, Khalistani, saada. See aga ei kuulunud lord Mountbatteni plaanidesse, liiatigi oli ilma sikhidetagi tõsiseid probleeme. Punjabis alanud närvilise migratsiooni käigus – hindud ja sikhid India territooriumile, moslemid Pakistani – hukkus veresaunades ligi miljon inimest. Tänapäeva Pakistani rahvastikust moodustavad sikhid tühise osa, India Punjabi osariigis on neid 57%. Rohkesti on sikhe veel Haryana osariigis ja Delhis. Väljaspool Indiat võib turbanit kohata Suurbritannia tänavapildis (peamiselt Londonis), Austraalias ja USA-s.

Et Punjabist on tänu viljakale pinnasele ja sikhide töökusele saanud India arenenuim osariik, siis on see koos sikhide kõrgendatud eneseteadvusega esile kutsunud autonoomianõudmisi ja separatismiilminguid. Sikhid arvavad, et neil on suuri teeneid India iseseisvumisel ja riigi üldisel käekäigul, samal ajal aga neid ja nende usku ahistatatakse. Tõesti, sikhide osatähtsus India rahvastikus on küll kõigest 2%, kuid kummalisel kombel neid turbaniga mehi lihtsalt jagub kõikjale. Räägitakse, et sikhid on India parimad farmerid – 60ndate roheline revolutsioon andis fantastilisemaid tulemusi just Punjabis, parimad sõdurid, sportlased, tehnikatundjad – olgu siis tegu motorikða, takso, veoauto või Boeing 747 juhtimisega. Üheksast India alpinistist, kes 1965. aastal viienda eduka ekspeditsioonina Mount Everesti otsa jõudsid, olid kolm sikhid. Sikhide osatähtsus on ebaproportsionaalselt suur kõikidel aktiivset eluhoiakut ja edasipüüdlikkust nõudvatel aladel, sealhulgas ka India parlamendis ning valitsusasutustes.

Pinged eskaleerusid traagilise 1984. aastani, kui mõnisada relvastatud Akali religioosse partei ekstremistlikumalt meelestatud liiget ning tuhanded palverändurid sulgesid end Kuldtemplisse ning kuulutasid seal välja oma riigi. Kompromisse ei leitud ja India valitsusväed surusid ülestõusu veriselt maha. Kuldtempli kompleks sai tankitules tugevasti kannatada. Vastutasuks tapeti 31. oktoobril peaminister Indira Gandhi oma sikhidest ihukaitsjate poolt, sellele järgnesid omakorda hindude ja sikhide vahelised kokkupõrked Delhis ja Punjabis, kus ligi kümme aastat väldanud pogrommide käigus hukkus igal aastal mitu tuhat inimest. Sikhidele oli märku antud, et selline heterogeenne riik nagu India ei saa pretsedenti luua ja erinevate etniliste ja usuliste rühmade iseseisvusnõudmistele järele anda – tuttav lugu, kas pole? Punjabi probleem on aga Indias kõigest üks paljude seast. Sündmused, mis toimuvad selles miljardilise elanikkonnaga tuumariigis, panevad arusaadavalt terve maailma hinge kinni hoidma. Silmas pidades Jugoslaavia õppetundi, pole liitriikide jagunemine vast tõesti alati kõige parem lahendus, sest see kipub praktikas enamasti traagilisel viisil realiseeruma.

Viimased viis aastat on Punjabis jälle rahulikumalt möödunud – üheltpoolt on jõud ja teiseltpoolt vaikne solvumus. Püssimehed kontrollivad Amritsari suunduvaid ronge. Kuldtemplis mängib valulik melanhoolne muusika.