Harald Meri

Sündis 23. detsembril 1917 Raasikul. Õppis kohalikus algkoolis, Tallinna Kodukeskkoolis ja 1939. aastast Konservatooriumis orelit, koorijuhtimist ja improvisatsiooni. Õpingud jäid pooleli.

1941-45 toimetas kirikutalitusi Harju-Jaani koguduses. 1954 õnnistati, 1961 sai aseõpetajaks, 1966. aastal lõpetas Usuteaduse Instituudi ja sai kõik kirikuõpetaja õigused.

Alates 1983. aastast oli Järva abipraost, praosti kt ja 1986. aastast praost. Türi koguduse õpetaja 1978. aastast surmani. 1979-1989 hooldas ka Käru kogudust.

Lugu

"Ma olen shokeeritud,» hüüatas Tallinna Jaani koguduse õpetaja Arne Hiob kuuldes, et Luup seostab teda Türi topeltmõrvaga. «Kuidas ma sain pärast seda olla kirikuõpetaja ja seista altaris! Selline teesklemine oleks tulnud välja.» Ta vaikis silmapilgu, ajas pea kuklasse ja lisas: «Jah, ma saan aru. Olin kogu aeg kodus, keegi ei saanud mind näha. Järelikult olin kadunud…» Niisamuti on kadunud kõik niidiotsad, mis viiksid 1990. aasta aprillis Eestit vapustanud topeltmõrva süüdlaste jälile.

Järvamaa praost Harald Meri ja tema koduabiline Valve Klein tapeti ööl vastu 5. aprilli 1990. Järgmisel ööl süüdati Türi pastoraadihoone. 6. aprilli hommikul teatas sellest Eesti Raadio. Harald Merit ega Valve Kleini pastoraadis ei olnud. Tänu juhusele avastati nende haud nädal hiljem. Lahkamine kinnitas seda, mida võis palja silmagagi näha - tegemist oli vägivaldse surmaga.

Veel enne pastori ja tema koduabilise surnukehade leidmist moodustas tollane ülemnõukogu poliitikutest erikomisjoni. Siseministeerium ja prokuratuur saatsid tapmist uurima oma parimad mehed. Kahe aasta jooksul kuulasid uurijad üle pool Türi linna, kuid kuritegu jäi avastamata. Me ei tea tänini midagi ei veretöö põhjustest ega ka inimestest, kes selle võisid korda saata.

Käesolev lugu on kirja pandud selle aasta aprillis ja mais kogutud materjali põhjal. See tugineb paarikümne inimese ütlustel (küsitletuid oli märksa rohkem). Nende hulgas oli ka eri aegadel topeltmõrvaga tegelenud politsei- ja prokuratuuri uurijaid. Ühtlasi tuli kriitilise pilguga üle vaadata teadaolevad faktid ja otsida uusi, heites kõrvale kõik eelarvamused ja emotsioonid. Selle töö tulemus ei ole kohtuotsus, vaid ainult oletus, mille põhjendatuse üle otsustagu teised.

Poliitilist motiivi ei ole

Türi topeltmõrva on püütud mitut moodi seletada. Veel enne, kui pastor Meri ja tema koduabilise surnukehad leiti, kirjutas Soome ajaleht Hymy Enn Leissonile viidates, et Valve Kleini tappis pastor Harald Meri ise. Ajendiks olnud armukadedus. See konstruktsioon kukkus kokku 14. aprillil 1990, kui Toravere karjääri tagant metsast kaevati ühisest hauast välja nii Valve Kleini kui ka Harald Meri surnukeha.

Teise oletuse kohaselt kogunud Meri andmeid 40. aastatel tegutsenud represseerijate kohta, mistõttu KGB olevat ta mõrvanud, et neid kuritegusid varjata. Sama seisukohaga esinesid hiljem Riigikogu liikmete arupärimistele vastates ka peaminister Mart Laar ja siseminister Riivo Sinijärv.

Seda versiooni on mitu aastat üksikasjalikult kontrollitud. Kuid tänini ei ole leitud mitte ühtegi inimest, kes oleks oma silmaga näinud Meri käes mingeid represseerijate nimekirju. Seetõttu on põhjust uskuda, et jutud nimekirja või koguni arhiivi olemasolust pärinevad Harald Merilt endalt.

«Meri oli jutumees, kes pidas end suuremaks poliitikuks, kui ta tegelikult oli,» ütles topeltmõrva uurinud operatiivgrupi juht Koit Pikaro Luubile. «Olen üsna kindel, et mingeid nimekirju ei ole tal kunagi olnud.» Sama meelt on mõrva hilisemad uurijad Urmas Krüger ja Vahur Metsatalu.

Ülemnõukogu erikomisjoni liikmel Enn Leissonil oli topeltmõrva põhjustest oma kujutlus, mille ta esitas nii ajakirjanduses kui ka president Lennart Merile ja peaminister Mart Siimannile saadetud kirjades. Leissoni arvates oli Meri KGB agent, kes jälitas sakslastega koostööd teinud Eesti Vabariigi kodanikke. Seetõttu olevat pastori tapnud ERSP-lastest kaitseliitlased.

Tõenäoliselt kuulis Leissongi lugu ühest kolhoosi partorgist, kelles Meri tundnud ära Saksa ketikoera (Meri enda väljend). Viimane käinud teda sõja ajal arreteerimas. Pastor andnud partorgi üles ja mees lõpetanud hiljem oma elu enesetapuga. Kuid selles kuulujutus võib kahelda, sest eesti mehi ei võetud Saksa välisandarmiks. Ka ei ole ühtegi märki, et sellel või mõnel samasugusel seigal oleks mingi seos Türi topeltmõrvaga.

On veel üks vandenõuteooria, mille kohaselt Paide miilitsas ja prokuratuuris tegutsenud valerahategijate jõuk. Meri saanud asja jälile, mistõttu miilitsamehed olevat ta tapnud. See seletavat ka segadust mõrvaloo uurimisel.

Jutud valerahategijate kambast pärinevad mehelt, kellel on probleeme alkoholiga. Mingitel seletamatutel asjaoludel olevat miilitsamehed näidanud talle kotte valerahaga ja käskinud ühest neist raha võtta. Kuid aus mees ei olevat võtnud ja teatanud asjast Jüri Liimile. Ent sel juhul: miks lasksid pastori ja tema koduabilise mõrvarid sama saladuse jälile saanud napsivenna tervelt tulema? Pealegi ei ole 1990. aasta jooksul Järvamaal ega terves Eestis täheldatud suuremat valeraha liikumist.

Väiksemaid versioonikesi on teisigi. Üks Türi koguduse liige näiteks usub, et topeltmõrv «sooritati homoseksualismi pinnalt». Meri olnud biseksuaal ja tema lähikonnas olnud üks homoseksualistist kirikumees. Selles loos pole põhjust arutada pastori eraelu rohkem kui vältimatult vajalik. Seetõttu olgu vaid öeldud, et väidetav homo lahkus Türilt 80. aastate teisel poolel ja pastor oli 1990. aasta aprillis juba 72-aastane.

Üks on kindel: kuriteo poliitilised motiivid ei ole kinnitust leidnud. Ja ka tapatöö materiaalsed põhjused näivad olevat välistatud. Pastoraadist ei kadunud teadaolevaid väärtusi. Mõrvatutel olid alles sõrmused, kõrvarõngad ja kuldkellad. Seepärast võib tapmise kõige tõenäolisemaks põhjuseks pidada isiklike vastuolude pinnal tekkinud konflikti.

Mis toimus Türi pastoraadis?

Pärast versioonide lühiesitlust - võib olla liiga lühidat, et veenda - võime küsida, mis toimus Türi pastoraadis 1990. aasta aprilli esimestel päevadel?

Harald Meri ja Valve Klein käisid 4. aprilli keskpäeval Sillaotsal ühe Kleini sugulase matusel. Samal õhtul kell seitse toimus pastoraadis kirikukoori proov. Kohal oli peaaegu kakskümmend inimest - Järva-Madise koori liikmed, kelle hulka kuulusid ka pastori koduabiline Valve Klein ja kirikuteener Andres Natus. Proov lõppes kümme minutit enne üheksat, sest Meri pidi minema ühte surnut puusärki panema.

Kell üheksa sõitis pastoraadihoone ette kadunukese väimees Eduard Irmann. Ukse avas Valve Klein. Selleks ajaks olid kirikukoori liikmed lahkunud ning peale koduabilise olid majas Meri ja Natus. Mõlemad läksid Irmanniga kaasa. Irmanni mäletamist mööda sulges pastor majast väljudes ukse võtmega. «Valve on ju kodus,» öelnud Irmann üllatunult. Pastor vastanud, et ta ei lähe niikuinii välja. Seejärel istusid kolm meest autosse ja sõitsid Kalevi tänavale.

Kadunud Jaan Aumeeste kirstupaneku tseremoonia kestis pool tundi. Pärast seda läks kõrvaltänaval elav Natus jalgsi koju. Irmann viis Meri tagasi pastoraati ja nad vestlesid maja esimesel korrusel asunud kantseleis peaaegu pool tundi. Irmann maksis pastorile kirstupaneku eest 140 rubla ja leppis kokku matuse suhtes. See pidi olema 7. aprillil. Jutuajamise juures oli ka Valve Klein ja kantseleis käis pastori taksikoer, kes nuusutas Irmanni. Seega oli üks kahest koerast toas. Irmann lahkus pastoraadist pärast kella kümmet.

Samal õhtul peeti kohalikus autobaasis pidu. Üks peolistest, dispetsher-kassapidaja Mimmi Aavik lahkus olengult kella poole kaheteistkümne paiku. Ta sõitis koju jalgrattaga. Pastoraadihoonest möödudes nägi ta, et kõik selle aknad on valged. «Ümber-kaudsed majad olid pimedad, pastoraadi kõigis akendes aga põles tuli,» ütles Aavik. «See tundus imelik.»

Türil teatakse rääkida, et Mimmi Aavik näinud külgkardinate vahelt ka Harald Merit kellegagi ägedalt vaidlemas. Kellega, seda Aavik ei näinud, pastori vestluskaaslane jäänud külgkardina varju. Sama versiooni teavad ka politseiuurijad. Kuid siinkirjutajaga kohtudes Aavik seda millegipärast eitas. «Ma ei näinud kedagi, akendel olid külgkardinad ees,» ütles ta resoluutselt.

Nii või teisiti võime oletada, et tapjad olid 4. aprilli õhtul kell 23.30 pastoraadis.

Ring tõmbub koomale

Mõrvarid said majja tulla alles poole üheteistkümne paiku õhtul, võib-olla hiljemgi, sest pärast Irmanni lahkumist jõudsid pastor ja tema koduabiline end lahti riietada ja võib-olla ka magama heita. Valve Kleinil oli hauas seljas öösärk ja jalas toasussid. Pastoril oli seljas valge pesu ja selle peal hommikumantel. Temalgi olid jalas toasussid. Nende detailide põhjal võib oletada, et vähemasti üks tapjatest oli oma-inimene - selline, kes lasti sisse hilisel õhtutunnil ja keda võeti vastu hommikumantlis.

Majja tungimine on välistatud, sest pastoraadihoone uksed olid seestpoolt suletud. Pastoraat asus vaikse linnakese peatänava ääres ja kõik selle neli külge olid naabermajade akendest hästi näha. Majas oli kaks lärmakat koera - üks õues ja teine toas. Jahikoerte kasvatamine oli Harald Meri hobi. Ta oli aastatel 1945-1964 olnud koguni «Kalevi» künoloogia peaekspert. Natuse kinnitust mööda koerad võõraid sisse ei lasknud. Pealegi oli Meri oma soliidsele eale vaatamata hea reaktsiooniga. Tal oli käepärast püss ja hommikumantli taskus olid padrunid.

Selliseid omainimesi, keda õhtul majja lasti ja keda koerad ei rünnanud, ei olnud palju: Harald Meri lapsed, Andres Natus ja kiriku abiõpetaja Arne Hiob. Meri lapsed ei olnud sel õhtul Türil ja Natus oli kodus, Kreutzwaldi tn 24 majas. Laste läbisaamine oma isaga oli hea. Ja kui Meril üldse oli sõpru, siis oli see Natus. «Me olime nagu kaks venda,» rääkis Natus oma suhetest kadunud pastoriga. Järelikult väärib sellest seltskonnast tähelepanu Hiob.

Lõbus pillimees

Tookord 29-aastane Arne Hiob oli õppinud muusikakoolis. Ta mängis kirikus orelit, matustel pasunat ja Paide restoranis klaverit. 1986. aasta detsembris oli ta alustanud õpinguid Usuteaduse Instituudis. Harald Meri tundis Hiobit juba viis aastat ja oli andnud talle soovituse Usuteaduse Instituuti astumiseks. Sellest hoolimata ei olnud nende läbisaamine kuigi hea.

«Püüdsin Meriga võimalikult vähe kokku puutuda,» möönis Hiob Luubile. «Kui ta kõnelema hakkas, oli lootusetu enne kahte tundi minema pääseda. Ka ei olnud Meri oma hariduse ja intellektuaalse taseme poolest mulle mingi autoriteet. Seda enam püüdis ta end peale suruda. Umbes nii, et tema on minu ülemus ja mina tema alluv.»

Kuid lahkhelide tegelik põhjus oli Hiobi kärakavõtmine. Hiobi vana sõbra ja koolivenna Ennu Ganseni naise Virge sõnul olnud abiõpetaja kogu aeg purjus. «Kui Hiob oli Türil, siis kainet päeva praktiliselt ei olnud,» ütles Gansen Luubile. Ka Hiobi sõber Jaan Kuusik mäletab tollast viinavõtmist: «Hiob õppis kõvasti ja lõõgastus alkoholi abil.» Purjutamise pärast oli Hiob jätnud minemata nii mõnelegi matusele ja olnud joomane ka jumalateenistuse ajal. Pastorile see muidugi ei meeldinud ja ta lubanud koguni oma soovituse Usuteaduse Instituudist tagasi võtta.

Noor mees tahtis Koeru

Eriti pinevaks muutusid pastori ja tema abilise suhted 1990. aasta aprilli esimestel päevadel. Hiobil oli selleks ajaks läbi pool stuudiumist ja konsistoorium tegi talle ettepaneku minna Koeru pastoriks. Nii palju kui teada, köitis pakkumine noormeest.

Kuid ametisse nimetamine sõltus Merist, kes oli Järvamaa praost. Ja näib, et Meril oli kahtlusi. Hiob ordineeriti kirikuõpetajaks juba veebruari viimasel päeval, kuid aprilli alguseks ei olnud praost oma jah-sõna öelnud.

2.-4. aprillini 1990 toimus Tallinnas kirikuõpetajate konverents, kus osales ka Hiob, kuid tuli teistest varem ära. 3. aprillil kella 13-14 vahel püüdis ta helistada Tallinnast pastor Merile, ent ei saanud ühendust, sest liinides oli rike.

Hiljem on ajalehtedes väidetud, et pastoraadi telefonijuhtmed olid läbi lõigatud. Kuid samal päeval, 3. aprillil, käis pastoraadis telefoniriket parandamas Türi sidesõlme tollane elektrimontöör Heiki Aak, kes praegu on Mustvees metsatööline. Tema mäletamist mööda ei olnud juhtmed katki rebitud ega puruks lõigatud. «Rike tekkis ilmastiku mõjul,» ütles Aak. «Selliseid rikkeid oli seal olnud varemgi.»

Niisiis ei saanud Hiob ühendust ja sõitis Türile. Samal õhtul kohtus ta pastor Meriga. Jutuajamine oli äge ja lõppes väidetavalt sellega, et Hiob teatas: tema Türi kirikus enam orelit ei mängi.

4. aprilli õhtul kella kuue paiku läks Hiob oma sõbra Jaan Kuusiku juurde. Seegi käik oli seotud tulevase ametiga - Kuusik õmbles Hiobile kirikuõpetaja talaari juurde kuuluvat mütsi. «Müts ei olnud veel valmis,» seletas Kuusik, «mistõttu meil läks aega.» Kuusiku juurest helistas Hiob Merile pastoraati. «Jutt oli Koeru pastoriks määramisest,» tähendas Kuusik.

«Helistasin sellepärast, et praost oli ametisse määramisega seotud,» ütles ka Hiob Luubile. «Mulle oleks meeldinud, et ta oleks neid asju kiiremini ajanud.» Tegelikult helistas Hiob pastoraati veel ühe korra, ent kui Meri vastas, pani Hiob toru hargile.

Kuusiku mäletamist mööda lahkus sõber tema juurest kella üheksa paiku õhtul. Kuhu, seda ta ei tea. Hiobi sõnul läinud ta koju. Kuid Virge Ganseni väitel tuli ta hoopis Gansenite juurde: «Tahtsin saada Arne käest piiblit oma õe lastele ja ta käis seda ära toomas.»

«Kui kaua Hiob teie juures viibis?»

«Ei mäleta,» vastas Gansen.

Nõnda siis ei ole teada, kus oli Arne Hiob 1990. aasta 4. aprilli hilisõhtul. Ja sedagi mitte, kus oli Ennu Gansen.

Rikkis pidurid

Oletatavasti viidi ohvrid pastoraadi tagaukse kaudu Harald Meri Zhigulisse, mis seisis kuuris. Uksest kuurini oli vaid mõni meeter. Mõlema käed olid nööriga kinni seotud. Ohvrite suus oli tropp, mida kattis valge riideräbal, ja kaelas heinapakinöörist tehtud silmus. Usutavasti olid nad siis veel elus, sest pastoril olid hauas jalas lahtiste kandadega toasussid. Kui teda oleks lohistatud, oleksid need jalast ära tulnud.

Matmispaika sõideti pastori helebeezhi VAZ-2102-ga, mis toodi pärast tapatööd kuuri alla tagasi. Kuurialune oli kitsas ja et pimedal aprilliööl sealt välja tagurdada ning hiljem jälle sisse sõita, pidi juht olema seda varemgi teinud. Ka oli kuuri uks 6. aprilli hommikul lukus ja võti peidikus.

Meri Zhiguliga sõitsid kolm inimest: pastor ise, tema tütar Meeli Meri ja Arne Hiob. Peidiku asukohta teadsid lisaks pastorile ja tema koduabilisele Meeli Meri, Natus ja Hiob.

Veel üks detail: auto pidurid olid korrast ära. Pastor pidi minema järgmisel päeval Aravetele neid parandama. Luup küsis Hiobilt, millises seisus oli Harald Meri auto, kui ta sellega viimati sõitis. «Ma ei ole auto ala asjatundja, aga vist oli piduritega mingi jama,» vastas ta. «Jah, mitu korda tuli pedaalile vajutada.»

Meeli Meri sõnul oli pastori auto 26. märtsist kuni 2. aprillini tema käes. «Pidurid läksid rikki sellel ajal,» seletas ta. «Isa viis auto Türile tagasi kas pühapäeva õhtul või esmaspäeva hommikul ja lubas nädala keskel Aravetele autoteenindusse minna.»

Pühapäev oli 1. aprill ja esmaspäev 2. aprill. Hiob oli 2. ja 3. aprillil Tallinnas ega saanud rikkis piduritest midagi teada. Tõsi, piduririkkest oli juttu ka ajakirjanduses. Kuid Hiob kirjeldas õigesti seda, et pidurdamiseks tuli mitu korda pedaalile vajutada. Kuidas ta seda teadis?

Arvasin 19. aprilli Luubis ekslikult, et pastoraadist sõideti Türi keskuse poole ja sealt keerati Tallinna tänavale. Sellel õhtul oli Tallinna tänaval, umbes 150 meetrit enne Tehnika tänava risti, väljas liikluspatrull. Seetõttu on põhjust uskuda, et pastoraadist keerati paremale, Paide tänavale ja sealt vasakule, Tolli tänavale, kust tee viis Tehnika tänava kaudu ümber linna Rapla maanteele. See tee oli kõige ohutum ja tapjatele küllap ka tuttav.

Järgmisel päeval

5. aprillil käisid pastoraadi ukse taga paljud inimesed. Kõige esimesed olid ilmselt Valve Kleini endised töökaaslased metsamajandist, kellega koos ta pidi hommikul Tallinnasse näitusele sõitma. Et Klein kokkulepitud kohta ei ilmunud, tulid nad teda otsima.

Hommikul kella üheksa paiku jõudis pastoraati Natus. Meri oli Aumeeste kirstupaneku tseremoonia lõppedes palunud tal olla järgmisel päeval pastoraadis valves. «Meri tahtis Aravetele minna ja ütles, et sul pole midagi teha, ole kantseleis,» rääkis Natus.

Kirikuteenril oli maja hoovipoolse ukse võti, kuid uks oli seestpoolt haagis. Natus katsus ka välisust, ent seegi oli kinni. Ta järeldas, et Meri oli ukse lukku keeranud ja ära sõitnud, ning läks koju.

Maja ukse taga käis ka Järva-Jaani koguduse tollane abiõpetaja, praegune Viru üksiku jalaväepataljoni kaplan Peeter Parts. «Täpset kellaaega ma enam ei mäleta,» ütles Parts Luubile. «Andsin tänavapoolse ukse taga kella, kuid uks oli lukus. Kuna mul oli matusele kiire, lasksin kiriku aruande postkasti ja lahkusin.»

Hiob ütles Luubile, et läks kolmapäeva õhtul Jaan Kuusiku juurest koju ja jäi sinna peaaegu kaheks päevaks. «Terve neljapäevase päeva nokitsesin midagi kodus ja läksin reedel linna peale,» sõnas ta.

Ent nagu nägime, ei läinud Hiob 4. aprillil koju. Ka neljapäeval, 5. aprillil ei olnud ta tervet päeva kodus. Virge Ganseni sõnul tuli Hiob 5. aprilli õhtul kella poole kümne või kümne paiku joobnuna taas Gansenite juurde. Väidetavalt olnud tal kaasas pool pudelit viina. Kuid Virge Ganseni sõnul nad seda jooma ei hakanud. Pererahvas pakkunud Hiobile kohvi ja pärast kohvijoomist läinud ta minema. Virge Ganseni arvates olnud külaline enne neile tulekut Pärna baaris.

Pastoraadi põlemine

Keskkriminaalpolitsei juhtivinspektor Heli Kesklaas:

On imetlusväärne, et Luup on jõudnud omal käel uurimise ühe põhiversioonini. Paljudes üksikasjades langeb see kokku ka minu tööversiooniga. Kuid sellest ei maksa teha liiga kaugele ulatuvaid järeldusi. On ka teistsuguseid arvamusi ja uurijana ei saa ma väita, et see või teine versioon on ainuõige. Niikaua, kuni tapjaid ei ole leitud ja nende süü tõendatud, on kõik versioonid võrdsed.

Luubi artikli puhul on tegu vaid kahtlusega, pelga oletusega, mille alusel ei saa kedagi kurjategijaks tunnistada. Asja kohtusse viimiseks on vaja tõendeid, neid aga ei ole ei uurijatel ega ka Palmarul.

Kuna topeltmõrvast on möödas üheksa aastat, siis uusi tõendeid vaevalt enam juurde tuleb. Võimalused juurdluse vahenditega tõeni jõuda ammendusid juba esimestel tapmisjärgsetel aastatel. Pealegi aegub see kuritegu järgmise aasta kevadel, mistõttu on põhjust karta, et pastor Meri ja tema koduabilise mõrva lugu jääbki lahendamata. Loodan vaid, et mõrtsukatöö kordasaatjad ei suuda nii ränka süükoormat lõpmatuseni kanda ja esinevad kunagi ülestunnistusega. Ööl vastu 6. aprilli süüdati pastoraadihoone põlema. Tulekahju avastas juhuslikult möödasõitev piduliste seltskond, kes märkas leeke. Tuletõrjesse helistati kell kolm öösel. Pritsimehed saabusid küll kiiresti, kuid selleks ajaks, kui tuli kustutati, jäid majast ainult varemed. Oluline seik: tulekahju ajal olid kõik aknad kinni ning hoovipoolne ja välisuks seestpoolt riivis. Lahti oli aga verandale viiv uks, mille kaudu süütaja(d) ilmselt lahkus(id). Taas on põhjust arvata, et vähemasti üks süütaja oli omainimene, sest koerad olid hoovis.

Andres Natusele teatas tulekahjust koguduse liige Albert Kuhi, kes tuli talle hommikul kell kuus autoga koju järele ja viis ta pastoraati. Hiob jõudis kohale alles lõuna ajal. Väidetavalt kuulis ta tulekahjust kella ühe paiku ühelt koolivennalt ja läks pastoraadi juurde asja uurima.

Pastori lapsed Meeli ja Mihkel Me-ri jõudsid Türile 6. aprilli õhtul kella viie või poole kuue ajal. «Pastoraadis valitses täiskaos,» ütles Meeli Meri Luubile. «Kõikjal vedelesid raamatulehed, paberid, noodid. Suur hulk rahvast tallas majas ja hoovis ringi.»

Meeli Merile jäi meelde ka Hiob: «Teda nähes tekkis mul kahtlane tunne. Mehe käitumine oli imelik ja tema ühes silmas oli verevalum.»

Miks just Toraveresse?

Pärast tulekahju algas pastori ja tema koduabilise surnukehade otsimine. Mitme päeva jooksul kammis tollane miilits läbi üsna suure maa-ala Türist põhjas, idas ja lõunas. Seejuures kasutati koguni kahe kooli õpilasi. See töö lõppes tulemusteta.

Haud leiti õnneliku juhuse läbi alles 13. aprillil ja hoopis teiselt poolt - 13 kilomeetri kauguselt Türist läänes, Toravere karjääri kaldalt. Sealt ei osanud seda keegi otsida.

Hauapaika ei oleks leitud, kui mõrvarid poleks visanud Harald Meri portfelli, matkakirvest ja labidaid Toravere karjääri põhja vette. Aprilli kuivade ilmadega veetase alanes ja portfell paistis veest välja. 11. aprillil nägi seda kopajuht Nikolas Puhm ja juba kaks päeva hiljem leiti karjääri servast pisut rohkem kui saja meetri kaugusel metsast mätaste ja kuuseokstega kaetud värske haud. See kaevati lahti 14. aprillil.

Valve Klein ja Harald Meri ei olnud maetud mingisse tavalisse, kurjategijate poolt labidaga visatud mõnekümne sentimeetri sügavusse auku, vaid kõigi kristlike kommete järgi kaevatud hauda, millel oli okstest rist. Haud oli 1,62 meetrit sügav ja selle põhi kaetud kuuseokstega. Näib, et topeltmõrvarid olid varemgi hauda kaevanud ja vähemalt üks neist oli kristlane. Teisiti on haual olnud risti raske seletada.

Miks maeti ohvrid just Kolu küla juures asuva karjääri äärde metsa? Teed sinna ei tea kaugeltki iga Türi elanik. See kulgeb ait-kuivati ja kaalumaja vahelt ning mõne meetri kaugusel kahe talu akendest.

Kolus, Toravere karjääri lähedal, elab Hiobi sõbra Ennu Ganseni ämm Evi Hirtentreu. Kuigi viimane ei sallinud väimeest silmaotsaski, oli Ennu Gansen tema sagedane külaline. Nimelt valmistas Ganseni ema pärgi ning Ennu ja Virge Gansen käisid Kolust kuuseoksi toomas. «Lõikasime oksi otse karjääri äärest metsast,» selgitas Virge Gansen.

Järelikult tundis Ennu Gansen Toravere karjääri ümbrust üsna hästi. Kas mitte see ei olnud matmiskoha valikul otsustav?

Ja veel. Kuigi Harald Meri ja Valve Klein kägistati surnuks nööriga, olid nende kehadel lõike- ja torkehaavad. Ennu Gansen oli varem tekitanud samasuguseid haavu oma joomakaaslasele Aleksander Vengelinskile. 1983. aastal karistati Gansenit kuueaastase vabadusekaotusega röövimise ja kuritahtliku huligaansuse eest. Kokku on Gansen süüdi mõistetud neljal korral ja praegugi istub ta Murru vanglas.

Hoopis teine elu

Nende detailide põhjal võib pastori ja tema koduabilise tapmises kahtlustada Järva-Madise kiriku tollast abiõpetajat Arne Hiobit ja tema sõpra Ennu Gansenit. Mõrva oletatav põhjus on see, et praost Meri oli noore viinalembese kirikumehe karjääril ees.

See motiiv võib näida tühine, kuid on veel üks seik: Hiobile on diagnoositud skisofreenia. Mees ise väidab, et diagnoos on formaalne. Ta läinud arsti juurde, et mitte sõjaväkke sattuda. Kuid Hiob käis juba koolipõlves Jämejalas kontrollis ja on lähedaste inimeste sõnul ebastabiilne - ta ärrituvat liiga kergesti ja põhjuseta.

Arne Hiob sai 1990. aasta mais Koeru pastoriks ja kolis 1993. aasta septembris Tallinna. Praegu on ta Jaani koguduse õpetaja. 1994. aastal kaitses Hiob magistrikraadi ja valmistub kaitsma doktorikraadi. Ühtlasi on ta Usuteaduse Instituudi ja Tartu Ülikooli õppejõud ning EELK vaimulike ülemkohtu esimees.

Hiob elab praegu hoopis teist elu kui üheksa aastat tagasi Türil. Ta ei mängi enam kõrtsides, on saanud viinaveast võitu ja suhtleb parema seltskonnaga - kirikus ja usuteaduses väljapaistvate inimestega.

P.S Luup pakkus Arne Hiobile vastulause võimalust. «Mingit vastulauset ei tule,» vastas Hiob pärast seda, kui oli loo läbi lugenud. Ütles, et see on rünnak mitte ainult tema, vaid ka kiriku vastu, ja ähvardas kiriku vastumeetmetega.